Arutelu ja kriitika

Progressiivsus: oskus mõelda hingestas igapäevaelu

Keskajal taibati, et hariduseta inimesel puudub vaimne väärtus. Kvaliteedi tõstmiseks rajati ülikoole, mille arv ajaga kasvas, ning paljud neist on tänapäevalgi kõrgelt hinnatud haridusasutused. Keskaja õpe toimus kirikus, kus tegeleti laulmise ja liikumisega. Kiriku aseaineks on tänapäeval kool, kus on näiteks muusika ja kehalise kasvatuse tunnid, et arendada lapsi nii füüsiliselt kui vaimselt – see töötab tänaseni. Samuti töötab ka päheõppimismeetod, kuid erinevalt kuulamisest tehakse seda aga lugedes, et võimalikult palju tähelepanu koondada.

Kriitika: vähemalt nad üritasid.

Inimesi õpetati kartma ja hirmu tundma, mis on ebainimlik. Sellisel moel alateadvus töötab inimese vastu, mitte poolt. Arvati, et inimesi tuleb rangelt distsiplineerida, kaotada nende uhkus ja nii-öelda kuuletuda jumalale. Eesmärgiks oli omandada jumala mõistmine, austamine ja järgimine – sellise tegevusega tekkis (mitte esimene) massipsühhoos, mis kestab tänapäevani minnes põlvest põlve.

Aeg oli noor: õpilasi õpetati suuliselt. Lugemisoskusel polnud tähtsust, sest seda kasutati vähe. Kõik pressiti sõna otseses mõttes ajju – nii kaob eneseväljendusoskus, sest inimtüüpe on tohutult palju. Mõned räägivad, mõned mõtlevad, mõned soovivad mõtteid joonistada või kirjutada, kirja- ega lugemisoskuseta ei saa enda mõtteid „tuulutada“. Kaasajal ei tuleks selline asi kõne allagi, et kasvõi üks kolmest oskusest puuduks – on aru saadud, et tegemist on ülitähtsate eluvajalike oskustega.

Tugevad stereotüübid, inimesed „suruti kasti“. Rüütliks said ainult mehed, mis ühelt poolt on kindlasti mõistetav, sest aeg oli teine, aga teisalt, tänapäeval on naisterahval võimalus otsustada oma südame järgi, kas osaleda näiteks kaitseväes, kaitseliidus, õppida sõjakoolis või mitte. Keskajal polnud see isegi mitte küsimus: meeste elujoon oli ette joonistatud. Rüütliks valmistuv aadlinooruk (paaž) nägi vaeva 15-16-aastaseni, et olla täisväärtuslik rüütel. Seejärel jäid nad ootama järgmisesse astmesse tõstmist, et lõppude lõpuks saada isanda relvakandjaks.

Üleüldiselt said haridust väga väike osa inimestest, võib öelda, et hariduse saamine oli suures plaanis määratud juba sünnihetkel. Sündides tüdrukuna kadus juba suur võimalus hariduse omandamiseks. Samamoodi sündides küll poisina, kuid vaesesse perre. Põhilised hariduse saajad olid poisid, kes olid pärit rikkamatest ja keskmise jõukusega peredest. Õnneks juba sel ajal omandas haridust ka mõni naine, kuid üldiselt õpetati naisi ning vaeseid poegi oma vanemate poolt, kuid antud haridus jättis soovida põhjusel, et õpetajateks olid vanemad, kes ei olnud ise haridust omandanud.